Näib, et kasutate käesoleva veebilehe sirvimiseks Internet Explorer 6. See veebilehitseja on nüüdseks vananenud.
Turvalisema ja usaldusväärsema sirvimise tagamiseks on teil soovitatav oma veebilehitseja ühele järgnevale versioonile uuendada:

Firefox / Safari / Opera / Chrome / Internet Explorer 8+

  • Eesti

    Riikide leheküljed

Linn ja reisimine

See Ida-Aafrika rannikul asuv saar ei ole väga tuntud reisisihtkoht. Keset ookeani, Mosambiigi ja Madagaskari vahel ning ümbritsetuna korallrahudest asub vulkaanilistest Komoori saartest vanim, Mayotte. See meremeeste ja orjade poolt koloniseeritud saar oli kunagi oluline kaubavahetuskeskus ja piraatide pelgupaik ning tänu oma kaunitele laguunidele ja mitmekülgsele mereelule, on see jäänud sukeldujate seas hästi hoitud saladuseks. Kui otsid vaikust ja rahu palmipuude all, hüljatud valge liivaga randu ja siniseid laguune, siis see koht on sulle. Looduslikult kaunis Mayotte on tõesti uskumatu paradiis.
Alates 2014. aastast on see viies Prantsuse ülemere piirkond ametlikult tunnustatud ka EU osana. Tulenevalt oma geograafilisest asukohast selles regioonis, on see kauge saar olnud pikka aega strateegiliselt väga oluline.
Lõpuks ometi puhkus! Neli nädalat jõudeaega. Niisiis, miks mitte minna ära – eelistatult kaugele, kaugele eemale! Üsna spontaanselt ja ilma suuremate ettevalmistusteta pakkisin oma kohvri, haarasin kaamera kaasa ja läksin Pariisi vana sõpra külastama. Ma ei teadnud sellest saarest palju ja enne teele asumist võtsin omale eesmärgiks selle riigi ja rahva kohta rohkem teada saada. Eriti huvitas mind see, kuidas erinevad etnilised grupid seal harmooniliselt koos elavad nagu olin kusagilt eelnevalt lugenud.

Teekond
Kiireim viis sellele saarele saada on Nairobist lennukile minna, või siis Reunioni ja Madagaskari kaudu. Kui alustasime maandumist väikese naabersaare „Petite Terre“ poole, heitsin põgusa pilgu allapoole ja sel hetkel mõistsin kui pisikesele maalapile keset ääretut sinist ookeani lennuk maanduda püüdis. See peab olema väljakutse isegi kõige kogenumatele pilootidele. Suuremad lennukid lihtsalt ei saa sellele saarele maanduda. Pärast ohutut maandumist sõitsime praamiga otse naabersaarele „Grande Terre“ ja selle pealinna Mamoudzousse. Sealt liikusime jagatud taksoga mööda kitsaid teid üles saare keskel asuva mägise džungli poole, läbi Cambani kaugesse Tsingoni külla, kus olin plaaninud veeta neli nädalat koos oma sõbra ja tema viieliikmelise perekonnaga.

Prantsuse unustatud lapsed

Külasse reisides hakkas mulle eriti silma see kui paljusid lapsi me saarel kohtasime – nii kaugele kui silm ulatus, olid kõikjal lapsed. Rohkem kui kaks kolmandikku elanikkonnast on noorem kui 20 aastat. Lapsed saabuvad Mayotte randadele, kuna vanemad panevad nad parema tuleviku lootuses paatidele. Saarel on hämmastavalt kõrge noorte töötus, sest põgenike sissevool tekitab tööhõive vaakumi.

Mayotte naised

Teine silmatorkav asi saarel on Comorani naised oma värvilistes „chiromani-des“, traditsioonilistes hõlmikkleitides, mis muudavad saare värviliseks. Mayotte naised on tuntud oma ilu ja elegantsi poolest, kuid ka intelligentsuse poolest. Nad naudivad erilist positsiooni endiselt valdavaks olevas hõimukultuuris. See saar on koduks ühele viimasele matriarhile maailmas, mis ikka veel eksisteerib. Näiteks, kuulub siin perekonna kodu naisele ja see annab talle suure iseseisvuse ning autonoomia. On tõeliselt põnev näha, et selle traditsiooni ja enamuses oleva Moslemi kogukonna uskumuste vahel ei ole mingit konflikti.

Vargad hämaruses
Makid on liik leemureid, kes on kõike muud kui arad. Neid leiab kogu saarelt. Igal õhtul, kohe enne videvikku kogunevad nad katustele ja elektripostidele väikestesse jõukudesse ning alustavad oma ründeretkedega küladesse.
Reedeti pärast Maghribi, kollektiivset õhtupalvust, valguvad paljudest mošeedest tänavatele talaaridesse riietatud inimesed. Elu hakkab keema. Inimesed peatuvad, et lobiseda ja hüüavad tervitusi. Jääb mulje, et Mayotte inimesed elavad endiselt loodusega kooskõlas ja see peab paika ka minu võõrustajate peres. Igal hommikul vara, peagi pärast koitu ja ilmeksimatut palvekutsungi heli, äratas mind naabrite noore kuke kiremine.

Ilot de Sable Blanc – valge liivaga rannad ja sinised laguunid

Valge liivaga saart saab näha ja külastada iga päev mõõna ajal vaid mõne tunni jooksul, mil sinna paadiga pääseb. Kui veetase tõuseb, kaob valge liivarand tasapisi merre, see on fenomen, mis jättis mulle kustumatu mulje ja oli minu jaoks isiklikult reisi tipphetkeks.

Varustuse valikud
Enne oma nelja nädalasele seiklusele suundumist, sain pärast Olympusega rääkimist võimaluse testida OM-D E-M10 Mark II ja paari Olympus PRO seeria objektiivi, sealhulgas M.Zuiko Digital ED 40-150mm F2.8 PRO koos M.Zuiko Digital 1.4x telekonverteriga MC 14. Mõlemad objektiivid tundusid olevat heaks valikuks ja ma ei ole seda otsust kahetsenud. Tänaseni on need minu reisikomplektis kindlal kohal. Optimaalne pildiloome ja detailide suur teravus, teeb nendest objektiividest minu absoluutsed lemmikud, sellest veel olulisem on vaid nende ekstreemselt hea valgustundlikkus. Mida selle pritsmekindla kaamera 5-teljeline pildistabilisaator kombineerituna 40-150mm teleobjektiiviga teha suudab, kui täie kiirusega lainetes kõikuval paadil reisid, on lihtsalt hämmastav. See oli selle komplekti jaoks tõeline taluvustest, mis läbiti mängleva kergusega.

Fotograafilised väljakutsed

Varjatud tänavafotograafia seisukohast on see piirkond minu arvates üsna riskantne – eriti kogenematute pildistajate jaoks. Hetkeolukord on ebastabiilne ja kohalikku atmosfääri iseloomustab vaesus ning karm igapäevaelu. Minu vajadus turvalisuse järele jõudis mõningates piirkondades täiesti uuele tasemele. Ka üldjuhul negatiivne suhtumine, mis paljudel moslemitel fotograafiasse on, ei muutnud pildistamist minu jaoks just eriti lihtsaks. Kui mind poleks saatnud usaldusväärsed kohalikud, ei oleks mul kuidagi õnnestunud saada nii palju pilte.
Alates teisest nädalast hoidsin käepärast märkimisväärselt kärbitud komplekti, mida kandsin kaasas odavas ja märkamatus õlakotis. Iga kord kui kaamera tõstsin, kaasnes sellega teatav risk ja möödujate tähelepanu pälvimine. Mitte seepärast, et nad poleks varem kaamerat näinud, vaid kuna ilmselgelt oli tegemist kalli varustusega. Minu jaoks on niisugustes ekstreemsetes oludes sellise peeglita ja kompaktse kaamera nagu E-M10 Mark II vaikne katik asendamatu, et saada mõned võtted ilma jamadesse sattumata.
Kuigi pidin saarele saabudes algselt planeeritud fotoprojekti kõrvale heitma, mõistsin selle reisi käigus, et minu järgmiste fotoseeriate teemaks saab seal illegaalselt elavate lugematute põgenike laste kohutav olukord.

Autor ja fotograaf: Shamsan Anders

Kõik pildid on jäädvustatud järgneva varustusega